TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK

 

    1. Ürgaeg
 

Eesti asustuse vanimad jäljed pärinevad mesoliitikumist (VIII-IV a.t. e.m.a.) ning kuuluvad Kunda kultuuri küttijaile ja kalastajaile, kes elasid väikeste sugukondlike kogukondadena ja paiknesid veekogude ääres. Selle kultuuri asulaid on avastatud ning kivi- ja luuriistu leitud Pärnu ja Narva jõe äärest ning Võrtsjärve muistselt rannalt. III-II a.t  e.m.a. saabusid Eesti alale ida poolt kammkeraamika kultuuri kandjad, keda peetakse muistseteks soome-ugri hõimudeks ja lõuna poolt balti hõimude eelkäijad, kes tundsid koduloomade pidamist ning algelist maaviljelust. Samal ajal ilmusid Eesti alale üksikud vahetusega saadud pronksesemed; algas pronksiaeg. Edenes pronksivalamine (Tehumardi peitlid). Tekkisid kindlustatud asulad (Asva, Iru, Ridala) ja esimesed maapealsed kalmeehitised kivikirstkalmed (Loona, Muuksi). I a.t. keskel e.m.a õpiti tundma ka rauda. Ulatusliku rände tulemusel moodustus Baltimaadel kaks erinevat etnilist rühmitust: põhja pool, nüüdsel Eesti territooriumil ja Läti territooriumi põhjaosas, eesti-liivi hõimud , lõuna pool leedu-läti hõimud, kes suhtlesid Skandinaavia ja teiste naaberkultuuri hõimudega. 


    1. Elu muistsel iseseisvusajal
 

Meie ajaarvamise esimestel sajanditel sai majanduse aluseks maaviljelus, eriti Põhja-, Kesk- ja Ida-Eestis, kus selleks olid soodsamad tingimused. tööriistade ja relvade materjalina hakati tarvitama kohalikus soomaagist toodetud rauda. Arenes ka pronksehete valmistamine, milleks toorainet saadi eeskätt balti hõimude vahendusel. I a.t. lõpuks oli viljakasvatuse aluseks kujunenud põlispõldude harimine. Selle kõrval säilis ka ale- ja söödimaade viljelus. Maaharimisel kasutati künniloomi ja maaharimisriistaks oli konksader. Alates 11. sajandist levis talirukki kasvatamine. koos maaviljelusega arenes loomakasvatus, edenes käsitöö, sealhulgas metallide töötlemine, samuti savinõude valmistamine.

Elati peamiselt kindlustamata asulates (paljud neist olid hilisemate külade eelkäijad). Põhiline taluhoone oli esiaja lõpus kerisahjuga köetav rõhtpalkidest elamu – tuba. Toitu valmistati ahju ees oleval leel. Asustus laienes ja tekkisid üksikperede majapidamised. Ühiskonnakorralduse aluseks said territoriaalsed kogukonnad.  Kui ürgkogukondlik kord hakkas lagunema, algas varanduslik eristumine kogukonnast. Eraldusid jõukad pered ja suguvõsad, kes elasid väikestes linnustes (Iru, Peedu, Rõuge jt.). Käsitöö ja kaubitsemine oli koondumas kesksetesse, liiklusoludelt soodsatesse asulatesse ja sadamakohtadesse, kuhu rajati suuri hästi kindlustatud linnuseid (Tallinn, Tartu, Otepää, Varbola, Valjala jt.). 1030. a. kirjalikes allikates on esimest korda mainitud Tartut, 1154. esimest korda Tallinna.  Skandinaavia allikates leidub korduvalt teateid sõjakäikudest Eesti rannikule, kuid alates 11. sajandist käisid ka eestlased sõjaretkedel Rootsi ja Taani rannikualadel (Rootsi pealinnas Sigtunas). Töö-, tarbe- ja majapidamisriistadeks olid peamiselt kivi-, raud-, puit- ja rantkirved, luust noole- ja harpuuniotsad, mõõgad, nooled, sirbid, savinõud, niinest vakad, käsikivid, konksadrad jpm.

Muistsete soome-ugri hõimude kultuurile olid omased kujutlused úamaanist ehk nõiast, kes võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal. Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena ka armastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja –jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti  enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka maahaudadesse (Kaberla kalmistu) ja kääbastesse, samuti tekkisid esimesed maapealsed kivikirstkalmed (Iru, Loona). Tarandkalmed olid suurpereliste kogukondade matusepaigad. Jõukate olemasolu tõendavad üksikud rikkalike panustega hauad (Kivimäel, Palukülas) ning aardeleiud. Alates 9. sajandist on peale hõbeehete peidetud rohkesti ka münte.

Eesti keel on eestlaste rahvuskeel, soome-ugri keeli, mis koos liivi ja vadja keelega kuulub läänemeresoome keelte lõunarühma. I a.t. lõpul eestlased ise nimetasid endid maarahvaks ja oma keelt maakeeleks.  Eesti keel kujunes Eesti ala kolmest muistsest läänemeresoome hõimumurdest, põhja-eesti, lõuna-eesti ja kirde-eesti hõimumurdest. Esimesed Eesti koha- ja isikunimed on säilinud Läti Henriku Liivimaa kroonikas.

Tootmise arenemise, majanduse tugevnemise ja kultuuri ühtlustumise tagajärjel algas sel ajal eestlaste kujunemine ühtseks rahvaks.  Eestlased nimetasid end maakonniti sakalasteks, harjulasteks jne. Soomlastele on virulaste (virolaiset) ja lätlastele ugalaste (igauni) nimetus hakanud tähendama kõiki eestlasi. Venelased nimetasid eestlasi ja kõiki läänemeresoomlasi túuudideks. Ka Liivimaa kroonikas kasutati kõrvuti maakondlike nimetustega ühisnimetust Estones.  Eestlased ise omandasid ühisnimetuse “eestlased” alles 19. sajandi rahvusliku liikumise ajal. 

    1. Eestlaste vabadusvõitlus (1208-1227); Lembitu; Madisepäeva lahing; vabadusvõitluse lõpp
 

Kuni XII sajandini olid eestlased iseseisvad, vabad, kõrge kultuuriga põlluharija ja meresõitja rahvas.

13. sajandi algul oli Eesti suure ja väikese maakonna nõrgalt teostatud koondis. Siin oli umbes 22000 adramaad ja 15 000-18 000 elanikku. Eestlaste majandusliku arengu ja riigi kujunemise katkestas Baltimaade rahvaste alistamiseks 12. sajandi lõpul alustatud agressioon. Sel eesmärgil ja paavsti toetusel organiseeris Liivimaa piiskop Albert ristisõja. 1202. aastal asutati Mõõgavendade Ordu. Pärast liivlaste ja latgalite alistamist (1206, 1208) alanud võitlus eestlastega kestis 1208-1227. 1208-1212 korraldasid ordu ja piiskop Albert koos liivlaste ja latgalitega hulga rüüsteretki Ugandasse, Sakalasse, Soontagasse ning vallutati Otepää ja Viljandi linnused. Eestlaste alistamiseks külad riisuti ja põletati, mehed tapeti ning naised ja lapsed viidi vangi. Ümera lahingus 1210 saavutasid võidu eestlased, kuid sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega.

1215 alistasid sakslased Sakala ja Ugandi ning vallutasid Lembitu linnuse Lõhavere. Sakala vanem Lembitu kogus kokku mandrieestlaste ühendatud maleva (6000) meest. 21. septembril 1917. a. leidis Paala jõe ääres aset  muistse vabadusvõitluse otsustav lahing, mida nimetatakse Madisepäeva lahinguks. See määras eestlaste saatuse järgnevaks seitsmeks sajandiks – seitse sajandit orjapõlve. Läti sõjasulane Veiko tappis Lembitu selja tagant sõjakirvega (tapper). Lembitu püüdis aastatel 1212-1217 kõiki eestlasi liita, et ühiselt võidelda sakslaste ja venelaste vastu. Kui kahe võimsa vastasega võitlemiseks ei jätkunud eestlastel ühe korraga jõudu. (Kotkajärve vabadussambal on märgitud ka Lembitu nimi ja surmaasata – Lembitu oli esimene eesti kangelane, keda teame nimepidi).

Peale Madisepäeva lahingut, kus eestlased said lüüa, alistasid venelased Mandri-Eesti kesk- ja lääneosa, kuid ei suutnud oma jõududega agressiooni jätkata ning piiskop Albert pöördus abi saamiseks Taani kuninga Valdemar II poole. Taanlased tungisid 1219. aastal Eestisse ning alistasid Revala, Harju-, Viru- ja Järvamaa. 1220. aastal sekkusid võitlusse Eesti ala pärast ka rootslased.

1223-1224 sakslased vallutasid kõik Mandri-Eesti linnused ja 1227. aastal alistati ka Saaremaa.

Eestlaste lüüasaamise põhjustasid: halvem relvastus, nõrk halduskorraldus, puudulik koostöö teiste hõimudega ning vastupanuvõime nõrgenemine pikaajalise sõjaolukorra tagajärjel (Läti Henriku Liivimaa kroonika). 

    1. Orduaeg, pärisorjus
 

Pärast Eesti ala vallutamist sakslaste pealetung itta peatati. Reas lahingutes – Emajõe lahingus 1242, Rakvere lahingus 1268, ja leedulaste Saule 1236 ning Durbe lahingus 1260 – said sakslased lüüa. Nõrgenenud Mõõgavendade Ordu  ühines Saksa Orduga Liivimaa Orduks. Stensby lahinguga 1238 allutati:

  • Järvamaa, Sakala, Alempois, Mõhu, Nurmekund ja osa Vaigast (umbes 16 000 ruutkilomeetrit) Liivimaa Ordule;
  • Revala, Harju- ja Virumaa (umbes 12 000 ruutkilomeetrit Taanile) Revala ja Harjumaa sulasid Taani võimu ajal üheks Harju maakonnaks;
  • Ugandist, Jogentaganast, Soopoolistest ja osa Vaijast moodustati aastal 1224 Tartu piiskopkond;
  • Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest Saare-Lääne piiskopkond(1228. a.);
  • Põhja-Eesti kuulus Tallinna piiskopi alla, kes ei olnud maaisand.
 

Piiskopkonnad jagunesid ametkondadeks, komtuurkonnaks ning foogtkondadeks – need olid läänistamata alad. Osa maid anti läänideks vasallidele, eriti ulatuslik oli läänistamine Taani valdusalal. Esialgu pääses feodaalide hulka ka eestlasi, kuid 14. sajandi jooksul eesti feodaalid kas saksastusid või muutusid talupoegadeks. Toetudes feodaalsele maaomandusele, nõudsid feodaalid talupoegadelt loonusrenti (väljamaks, karjakümnis jm) ja sundisid neid töötama linnuste ja kirikute ehitamisel. Hakati rajama mõisamajandeid eestlastelt ära võetud põlispõldudele. Koormistele lisandusid teoorjus 3-4 päeva aastas ja rahamaks. 14. sajandi lõpus tekkis sunnismaisus, 15.-16. sajandi vahetusel vormistati pärisorjus. Kasvas teorent 3-6 päeva nädalas, eramõisates harilikult üks päev nädalas. Eestlased püüdsid võõrast iket murda, mitmel pool oli talurahvarahutusi 13. sajandi lõpus. 

    1. Jüriöö ülestõus (1343-1344)
 

Suurim vabanemiskatse oli 23. aprillil 1343. aastal puhkenud Jüriöö ülestõus, mis algas Harjus ning levis mitmesse teise maakonda. Taani võimud ei suutnud ülestõusu maha suruda, kuid appikutsutud orduväelt said eestlased lüüa. Pärast ülestõusu müüs Taani kuningas Valdemar IV Põhja-Eesti Saksa Ordule, kes pantis selle omakorda Liivimaa Ordule. Tasandusid erimeelsused talurahva kihtide vahel. 15. sajandil hakkasid adratalupoegadega ühte sulama vabatalupojad – tekkis üksjalgade kiht.  

Jüriöö mässu ainetel on kirjutatud Eesti esimene ajalooline romaan “Tasuja” (1879, Eduard Bornhöhe). “Tasujas” jutustatakse muistse eesti talupoja järglasest Jaanusest, kellest kujuneb sakslaste vastu ülestõusu organiseerija. Hoolimata ebaõnnestumisest näitab Tasuja eestlastele vabadusvõitluse teed. Enne surra vabadusvõitlejana kui elada orjuses – see on jutustuse põhiidee.  

Lõppenud võitlused olid ajastu vaimu kohaselt verised ja ohvriterohked. 
 
 

    1. Saksa ordu lõpp
 

Käsitöö- ja kaubanduskeskustest omandasid linnaõigused 1248 Tallinn, 13. sajandil Tartu ja –viljandi, 1279 Haapsalu, 1291 Paide, 1302 Rakvere, 1345 Narva ja 1599 Pärnu. Linna elanikkond koosnes peamiselt eestlastest, kuid haldus- ja kohtuvõim kuulus saksa esindajaist moodustatud raele, kelle tegemisi mõjutasid gildid. Käsitöölised koondusid oma õiguste kaitseks tsunftidesse.  Tallinnas olid peamised sisse- ja läbiveokaubad sool, kangad, nahad, heeringad, lina; välja veeti peamiselt vilja. 13. sajandi lõpust 15. sajandi lõpuni iseloomustavad ordu ja piiskoppide vahelised vaenud, millega kaasnesid rüüstamised ja sõjaretked. Aastast 1521 levima hakanud reformatsioon suurendas sisevastuolusid, rakendati põhimõtet “kelle valitsus, selle usk”. Reformatsioon nõudis rahvakeelset jumalateenistust ja andis tõuke esimest eestikeelsete raamatute avaldamiseks. Ilmus S. Wanradti ja J. Koelli katekismus 1535 (esimene osaliselt säilinud eestikeelne raamat).

Jaanuaris 1558 alustas Venemaa Liivi sõda ning hõivas peagi Ida_eesti. Sõja ajal teravnesid talurahva vastuhakud: Saksa feodaalid otsisid abi Taanilt, Rootsilt ja Poola-Leedult. Septembris 1559 müüs Saare-Lääne piiskop J. von Münchausen oma valdused Taani kuningale Frederik II-le (1559-1588), kes andis need oma vennale hertsog Magnusele. Tallinna linn, Harju-Viru rüütelkond ja Järvamaa aadel alistusid 1561 Rootsi kuningas Erik XIV-le. Viimane ordumeister G. Kettler alistus 1561 Poola kuningas Zygmunt II Augustile. Seega lakkas Liivi ordu olemast, kuid mõisnikele jäi oluline osa maaomandist.

Hea geograafilise asendi tõttu oli Eesti sajandeid 600. a. meelitavaks palaks naabritele. Siin võimutsesid sakslased, taanlased, rootslased, poolakad ja venelased. Toimus rahva vägivaldne ristimine ja raskeim orjaaeg. Hävitati Eesti rahva varandus, vabadus, võeti ära tema maa ja aeti välja kodust. 

    1. Rootsi valitsus meie maal
 

17. sajandi alguses toimus 1600. aastal Liivimaa pärast alanud Poola-Rootsi sõda. Võitjaks jäi Rootsi, kes oli aastaks 1625 alistanud kogu Mandri-Eesti. Rootsi vallutused seadustas Altmargi vaherahu (1629). Kui võim lõpuks üle maa rootslaste kätte jäi, olid sõjad ja taudid aastakümneid maad rüüstanud ja elanikkonda hävitanud ligi 2/3 võrra. Hinnatakse, et eestlaste arv oli langenud umbes sajale tuhandele. See oli üks rängematest madalpunktidest eestlaste ajaloos (teine järgnes umbes sada aastat hiljem, peale Põhjasõda). Talupoegade olukord rootsi ajal oli rängemgi kui orduaja lõpuaastail. Ometi nimetas rahvasuu seda aega veel kaua “vanaks heaks rootsi ajaks”. Siiski oli ilmne, et “vana hea rootsi aeg” oli talupoegadele parem, kui sellele eelnenud väga raske sõdade aeg ja  kindlasti parem, kui sellele järgnenud “vene aeg”. On oluline rõhutada, et noil aegadel ei valgunud Eestisse palju võõraid asukaid. “Paruneid” oli vaid mõni tuhat ja päevakorral ei olnud eriline saksastamine, rootsistamine ega mistahes võõra keele ja kommete pealesurumine. Rootsi ajal valitses talupoegadesse suhtumises palju vabameelsemat mõtlemist, kui oli seda venelastel ja sakslastel. Pandi rõhku kirjaoskusele. Talupojad said kohtutes rohkem õigust ja võisid loota abile Stockholmist.

17. sajandi keskpaiku hakati ehitama manufaktuuri tüüpi ettevõtteid (1628 Hüti klaasikoda Hiiumaal, 1650 Narva vase- ja saeveski, 1664 Tallinna paberiveski).

Rootsi kuningas Gustav Adolf pööras tõsist tähelepanu haridusolude korraldamisele meie maal. Asutatigi gümnaasiumid Tartusse 1630. aastal ja Tallinnasse 1631. aastal. Tallinnasse jäi gümnaasium püsima ja on pidevalt töötanud poeglaste õppeasutusena sajandite kestel mitmete valitsevate rahvaste aegade läbi, samal kohal, kus töötab praegugi (Kloostri tänav), ehk küll käesoleval ajal koolina ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi nimetusega. Tartu gümnaasium muudeti 1632. aasta 30. juunil Gustav Adolfi poolt alla kirjutatud otsusega ülikooliks. Ülikoolil on tulnud selle aja kestel töötada ka Pärnus (1656-1710) ja olnud kohapeal täiesti suletud tegevuses, kus töötas vaid ülikooli surrogaat (asekool) Järvamaal Albu mõisas, mõisnikele. Maarahva lastel oli ülikooli pääsemine võimatu. Sama kehtib gümnaasiumide kohta, mis loodi Tallinna, Tartusse ja Pärnusse. Kuid ka küladesse tekkisid koolid ning kodudes hakkasid inimesed õppima lugemist.

Eestlased jäävad igavesti võlgu eriti ühele mehele, Risti ja Harju-Madise pastori pojale Bengt Gottfried Forseliusele. Forselius pani aluse eesti kiriklikule rahvakoolile kirjaoskuse levitamisele ja koolmeistrite koolitamisele. (Tartu lähedal töötas B. G. Forseliuse Õpetajate Seminar). Huvitav episood Forseliuse tegevuses oli tema sõit Stockholmi 1686. aastal, kus ta Karl XI-le esitles kahte oma parimat õpilast – Ignatsi Jaaku ja Pakri Hansu Jüri. Kuningas jäi koolimehe tööga väga rahule, kinkis kummalegi poisile kuldraha ja andis hiljem Forseliusele kooliasjade korraldamiseks laiad volitused, et trotsida baltisakslaste sabotaaêi. Kahjuks hukkus Forselius tormis  1688. aastal tagasiteel järjekordselt Rootsi reisilt, jõudmata oma õigusi kasutada. Sellel ajal sai alguse Eesti erakordselt kõrge kirjaoskuse tase, mis juba 19. sajandil ületas enamuse teisi maid Euroopas.

Majanduslikult oli Eesti Rootsile tähtis eelkõige viljaaidana. See tõi talurahvale eeskätt teotöö suurenemise. Üldiseks nõudmiseks kujunes, et keskmisest talust tuli 3-6 päevaks nädalas saata mõisa mees, veoloom ja rakend. Ei tule siiski arvata, et talupoeg aina vaesuses vireles, ilma vaba aja ja jõukuseta oli. 1668. aastast pärinev seadus piirab talupoja pulmi kahele päevale. Pulmakülalisi lubatakse kutsuda mitte üle 16 paari ja neile anda mitte üle 8 tünni õlut ja 4 toopi viina.

Eestlaste rootsimeelsust vähendas kahetsusväärselt asjaolu, et 1695-1697 tabas Eestit (Soomet ja Ingerimaad) ikaldus ja suur nälg. Rahvaarv, mis oli tõusnud umbes 350 000- ni, langes nälja tagajärjel umbes 28 000-ni. Näljahäda raskendas jätkuv vilja väljavedu. Idataevasse olid taas kogunenud sünged pilved. 

    1. Põhjasõda (1700-1721)
 

Halastamatu Põhjasõda muutis Eesti taas võõraste vägede tallermaaks ja paiskas pead tõstva maarahva uuesti põrmu. See oli suur sõda Venemaa ja Rootsi vahel. Esimene lahing leidis aset Narva all aastal 1700, kus rootslaste väejuhiks oli kuningas Karl XII ja venelastel tsaar Peeter, kuni võitluse alguseni. Rootslased võitsid küll esimese lahingu, aga kaotasid siiski sõja. Aastal 1704 olid venelased Tartus ja Narvas, 1710 Tallinnas. Aastal 1721 kirjutati alla Uusikaupunki rahu, mille alusel senised Rootsi provintsid Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa liideti Venemaaga. Maa oli laastatud nagu ei kunagi varem. Sõjaeelne näljaaeg, sellele eelnes ka sõjaaegne hävitustöö, taudid, rüüstamised vähendasid rahvaarvu jällegi saja tuhande piirile. Vene kindral Úeremetjev olevat kinnitanud tsaarile, et Narvast kuni Riiani pole kuulda koera haukumist ega kuke kiremist!

Rüütelkond – Saksa parunid – said Vene tsaarilt tagasi kõik oma õigused. Parunite eestkostja von Rosen kuulutab: ristiusku mineku ajast alates kaotasid talupojad oma vabaduse ning said aadli orjadeks.  Roseni deklaratsiooni aastal 1741 peetakse pärisorjuse alguseks Eestis.

Ligi sada aastat kestis Eestis vene-baltisaksa koostöös pärisorjus. Nii õigusetus olukorras pole Eesti talupoeg olnud ei varem ega hiljem. Pärisorja hind kõikus tema soost, vanusest ja oskustest paarikümnest rublast saja rublani. Inimesi müüdi avalikult turgudel. Sageli lahutati mees ja naine, vanemad ja lapsed. Sageli keelati talutüdrukul abielluda, et tööjõudu mitte mõisast välja anda. Taolist olukorda seostati neegritega Ameerika kolooniates.

Mõisamajanduses jäi 18. sajandi lõpuni valdavaks teraviljakasvatus, mis andis mõisale põhisissetuleku. Sellele lisandusid tulud viinapõletamisest ja viinavooride saatmisest pealinna turule. Viinaköökide kõrvale tekkisid aja jooksul ka väiksemad saeveskid, telliselöövid, lubjaahjud ja hakati kasvatama kartulit. Märkimisväärselt tõusis mõisnike elustandard. Põhjasõja järel olid veel tavalised puust, õlgkatusega mõisahooned, lihtne maavillane riietus ja liiklemiseks kõlbas veel lihtne talupojavanker. Sajandi keskpaiku jõudsid ka Eestisse Versailles´ maitsed ja euroopalikud eluviisid. Kerkisid uhked härrastemajad, mida rahvas lossideks kutsuma hakkas – Palmse, Sagadi jt.

Rahva hariduse areng oli 18. sajandil eestlaste jaoks tagasihoidlik. Kuid rõõmutusse perioodi langeb siiski rida Eesti kultuuriloo tähtsündmusi – 1739. aastal üheaegselt koolikohustuse kehtestamisega Liivimaa kubermangus (7-12. aastased lapsed peavad koolis käima või õppima lugemise selgeks kodus, samas igas kihelkonnas pidi olema köstri- ehk kihelkonnakool, igas mõisas mõisa- ehk külakool, millest hiljem kujunesid vallakoolid) ilmus lõpuks eestikeelne täielik Piibel Anton Thor Helle heas tõlkes. See oli vaieldamatuks tõendiks, et eesti keeles on võimalik välja anda ka kõige keerulisemaid mõtteid ja mõisteid.

Aastal 1972 ilmus esimene eestikeelne kalender. Kalendrid olid Eesti maarahva lugemisvara hulgas loetavamaid, sisaldades piiblilugude ümberjutustusi, mitmesuguseid nõuandeid, aga ka ilmaennustusi terveks aastaks päevade kaupa ette. Välimuselt väike, peopesasuurune kalendriraamat oli oma odava hinna ja suure trükiarvu tõttu kättesaadav. 

    1. Pärisorjuse kaotamine Eestis. Talurahva seadused (1816 ja 1819)
 

Eesti rahava ajaloo üks tähtsamaid sündmusi oli pärisorjuse kaotamine, mis Eestimaal toimus 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal.

Pärisorjus oli tsaari otsusega küll kaotatud, aga sellele järgnes teoorjus, mis polnud eelnenust parem, paljude silmis isegi hullem. Talupoeg polnud uute seaduste silmis enam mõisniku pärisomand (nagu kinnisvara või kariloomad), aga maad tal ka ei olnud. Muude eriõiguste kõrval oli mõisnikul õigus talupoega peksta ilma kohtuotsuseta ja see leidis aset enamasti mõisa tallis. Sõna teoorjus pärineb sellest, et talupoeg pidi tema enda majandada jäetud pisikese maalapi eest “teoga” renti maksma, see tähendas orjana mõisapõldudel töötama. Järelvalvajateks olid kupjad – sakslaste eestlastest abilised. Sellest ajajärgust pärineb rahvalaul:

“Oh mina väike mehekene,

põlvepikku poisike...

Päeval peksan mõisa rehed,

öösel künnan marga maad...”

Tervikuna jäi talurahva olukord raskeks. Sagedased ikaldused ja sellele järgnenud näljahädad viisid inimesed meeleheiteni. Õnneks päästis kartul, mida Eestis hakati kasvatama 18. sajandi keskpaigast, kõige hullemast. Põllumajanduses toimus edasiminek. Tänu Lõuna-Eestis levivale linakasvatusele kogunesid taluperemeeste kätte vabad rahasummad, mida hiljem kasutati talude päriseksostmisel. Pärisorjusest vabastamise üheks väliseks märgiks oli perekonna- ehk priinimede andmine. Paljud perekonnad võtsid oma talu nime, sageli aga talitasid mõisnikud oma suva kohaselt. Pandi küllaltki palju saksapäraseid priinimesid, milledest enamik eestistati alles üle saja aasta hiljem, Eesti Vabariigi päevil.

1841. aastal levisid kuuldused väljarändamisvõimalustest Venemaale, kus pidi saama maad, mis ei kuulu mõisnikele. Liikumise haripunkt saavutati 1841. aastal Pühajärve sõjas.

19. sajandi teisel veerandil püüdsid slavofiilsed ringkonnad piirialade rahvaid tihedamalt “emakeelse Venemaa” külge siduda. Venestuspoliitika peamiseks kandjaks oli õigeusu kirik, lootes sel teel kohalikke elanikke kiiremini venelasteks muuta. Levis kuuldus, nagu antaks “tsaari usku” siirdujatele maad ja muid soodustusi. Algas massiline usuvahetus 1845. aastal, mille eesmärgiks oli puht maiste hüvede saavutamine. Varsti paljud talupojad aga pettusid usuvahetuses ja 1847. aastal oli liikumine vaibunud. 

    1. Uued talurahva seadused Aleksander II ajal (1849 ja 1856). “Mahtra sõda”
 

Asjad läksid mõnevõrra paremaks sajandi keskpaiku, kui kehtestati uued talurahva seadused. 1849. ja 1856. aasta seadustega soodustati raharendi rakendamist ja talude pärisostmist.  Mõisamaast eraldati nn. talumaa (vaku- ehk orjusemaa), mida võidi rentida või müüa talupoegadele; 1/6 talumaast jäi ikkagi mõisniku käsutusse. Et talurahvas kohe teotööst ei vabanenud, puhkes Põhja-Eesti maakondades rahutusi, suurim vastuhakk toimus Eduard Vilde romaani järgi 2. juunil  1858. aastal Mahtra sõjas. Rahutuste üldkäik ja ulatus olid sarnased paljudele eelnenud “sõdadele”. (Hoolimata sellest, et muistne vabadusvõitlus ja hilisemad ülestõusud ebaõnnestusid ning julmalt ja veriselt maha suruti, avaldasid need innustavat mõju järgnevatele põlvkondadele. Vabadusarmastus kandus edasi põlvest põlve).

Rahutused sundisid tsaarivalitsust ja balti aadlit reforme jätkama:

  • 1863. aastal anti välja uus passi seadus – suurendati talupoegade liikumisvabadust;
  • 1868. aastal kehtestati vallakogukonnaseadus – vabastas kogukonnad mõisa ülemvõimu alt;
  • 1868. aastal keelati teoorjus.
 

Hoogsalt arenesid linnad, tööstus, kaubandus: Eesti oli asunud kapitalistliku arengu teele. Jätkus tööstuslik pööre: manufaktuur asendus vabrikuga. Algas massiline talude päriseksostmine, mis kujunes rahvuslikuks ürituseks, Lõuna-Eestis osteti talud linade müügist, Põhja-Eestis kartulite müügist saadud rahaga. Eesti talumehele oli nüüdseks tehtud võimalikuks olla ise talu omanik – tagasi osta maa, mis talt oli tule ja mõõgaga ära võetud.

Kultuurinähtustest levisid Baltimaile valgustusideed, mistõttu mistõttu baltisaksa literaatide seas tekkis huvi eesti keel ja rahvakultuuri vastu. Anti välja rahva tarbeks emakeelset kirjasõna. 1806. aastal ilmus Tartus “Tarto maarahwa Näddali-Leht”.1821-1823 ja 1825. aastal Otto Wilhelm Masingu toimetusel “Maarahwa Näddala-Leht”.

Kultuurielu elavnemist soodustas aastal 1802 taasavatud Tartu Ülikool, mis kujunes ülevenemaalise tähtsusega teaduse- ja kultuurikeskuseks. 1840. aastail hakkas tähelepanu äratama eesti talurahva seast pärinevate demokraatide (F.R. Faehlmann ja F. R. Kreutzwald) tegevus. Hariduse alal loodi Eestisse külakoolide võrk.

kuigi muistne iseseisvus oli maarahva poolt ammu unustatud, oli ometi läbi raskete aastasadade alles jäänud üht-teist väga väärtuslikku. Selle hulka kuulus keel, rahvaluule, rahvamuusika, kunstipärane kodukäsitöö ning tugev külaühiskond. 

    1. Rahvuslik ärkamine. Venestamine. J. Tõnisson ja K. Päts
 

Mis eestlasi ärkamisaja künnisele tõi? Tänu paremale haridusele osa eestlasi saksastus, kuid teine osa ei unustanud oma rahvust ning pani aluse rahvusliku haritlaskonna tekkele. Sinna aega kuulub ka esimene rahvuslik poeet, noorelt surnud Kristjan Jaak Peterson (1801-1822). Oma isamaalüürikas ülistab ta eesti keele ilu ning usub selle tulevikku. Samaaegselt algas ka tegevus vallavalitsustes, laulukoorides ja orkestrites, mis andis usku, et ollakse millekski võimelised. Iseteadvuse tõusu soodustas veel talude päriseksostmine. Rahvas oli muutunud haritumaks, kerkis esile külaharitlaste kiht (köstrid, kooliõpetajad, vallakirjutajad), kes suutsid tõhusalt valgustustööd teha.  Need mehed saidki algava rahvusliku liikumise teerajajaiks. Koolmeistri ja köstri osa eesti maaühiskonnas 20. sajandi algul peegeldub kõigile tuntud Oskar Lutsu “Kevades”. Eesti taasärkamine 19. sajandi keskpaiku oli peamiselt vaimse ja kultuurilise iseloomuga.

Friedrich Faehlmann (1798-1850) sündis Järvamaal Hao mõisas opmani pojana. Lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja oli otsitavamaid arste. F. Faehlmanni tähtsus seisneb Kalevipoja ainete kogumise algatajana. Tema poolt asutatud “Õpetatud Eesti Seltsis” peeti sellekohaseid referaate. F. Faehlmann on kirjutanud oode, valme, lühijutte, müüte ja kogunud Kalevipoja aineid. 

Kreutzwald ja Koidula. Esimeseks suursündmuseks oli “Kalevipoja” ilmumine F. R. Kreutzwaldi sulest 1862. aastal eestikeelse väljaandena.  Möödunud sajal aastal on “Kalevipoja” tähtsust hinnatud mitmel viisil. Enne, kui ilmus Eestis “Kalevipoeg”, oli Soomes 1835. aastal ilmunud rahvuseeposeks nimetatud teos “Kalevala”, mille ainestik oluliselt rahvasuust kogutud. “Kalevipoeg” seevastu on peamiselt Kreutzwaldi looming. Kuna aga ka “Kalevipoega” nimetati rahvuseeposeks, arvates, et tegemist on rahvasuust kogutud vanavaraga, oli “Kalevipojal” väga suur tähtsus eesti rahva iseteadvuse taasäratajana. Veelgi hiljem on aru saadud, et ka ilukirjandusliku teosena on “Kalevipoeg” tookordsete olude kohta erakordne saavutus.

Kreutzwaldi kõrval oli teiseks oluliseks rahva äratajaks Lydia Koidula. Ka tema puhul on palju piike murtud tema kirjanduse omapära ja väärtuse hindamisel. Suur osa Koidula loomingust on tugeva saksa mõjuga. Ka tema suhtes oleme hinnangut muutnud ja vaatame teda oma aja lapsena, kelles polnud midagi, mis oleks olnud teadlikult võlts. Tema kõige tuntumaks saanud luuletus on lauluna rahvuslikuks sümboliks muutunud:

“Mu isamaa on minu arm,

kel südant andnud ma...”

Koidula elupäevil polnud kuigi palju inimesi, kes nii oleks mõelnud. Nüüd võtame nende ridade puhul mütsi peast ja pisargi tuleb silma.

Kui Kreutzwald ja Koidula olid kirjanduslikud isiksused, siis ühiskondliku tegemise alal täitsid seda osa Johann Voldemar Jannsen, Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson. Kreutzwald ja Koidula, kuigi vaimselt erinevad, olid omavahel head sõbrad, aga seda ei saa öelda Jannseni ja Jakobsoni kohta. Pigem vastupidi – üks ei näinud teise tegemistes midagi väärtuslikku. Mõlemad pidasid oma võimsamaks relvaks sõna relva ning olid ajalehtede toimetajateks. (Perno Postimees ja Sakala). Kirjasõna kaudu püüti rahvast äratada ja kasvatada, samal ajal ka oma vaadetele poolehoidu võita. Just taolistes vaidlustes, diskussioonides ja ausas vaimses võitluses kooruski välja tõde ja rahva mitmekülgsus. Pisut hiljem toimub peaaegu samasugune vaimne võitlus Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni vahel. Mõlemad olid jällegi ajalehtede peatoimetajad (Teataja ja Postimees). Kolmandaks suurkujuks Jannseni ja Jakobsoni kõrval oli kirikuõpetaja Jakob Hurt. Temalt on pärit kuulsaks saanud ütelus:

“Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes juba ammu maailmas on elanud ja pärast meid veel kaua elama saab!”

Hurt oli esmajärjekorras õpetlane ja rahva loomingu talletaja. 

J. V. Jannsen (1819-1890)  on pärit Vändrast. Ta alustas oma ametiredelit kutsarina, tõusis köstriks, siis kooliõpetajaks ja lõpuks esimese järjekindlalt ilmuva ajalehe Perno Postimees (ilmus esmakordselt 1857. a.) peatoimetajaks. Jannseni suurimaks teeneks oli esimese üldlaulupeo korraldamine Tartus aastal 1869. Lauljaid oli vaid kaheksasaja ringis ja eesti laule esitati vähe. Nende hulgas leidis ettekandmist Soomes eriti armsaks saanud laul “Maamme”. Tõlgituna kõlab esimene rida: “Oo Soome, meie sünnimaa”. Jannseni eestikeelsed sõnad algavad väga sarnaselt: “Mu isamaa mu õnn ja rõõm”. See laul kujunes järgneva aastasaja jooksul peaaegu pühaks lauluks. Paljude hinnangul on ühine viis Soome rahvushümniga teretulnud kui hõimusuguluse sümbol.

Kui väike Lydia kirjutama õppis, lõi ta laulu, mis samuti algab sõnadega mu isamaa ”Mu isamaa on minu arm”. Mõlemad laulud kajastavad rahvusromantikat , mis oli vajalik inimeste enesetunde ja iseteadvuse tõstmiseks. Nii nagu tänapäevalgi, kuigi ajad ja olud on hoopiski erinevad. Esimese üldlaulupeo keskseks sündmuseks oli Jakob Hurda poolt peetud sütitav kõne.

Esimene ajaleht Perno Postimees, Eesti rahvushümn ja Eesti esimene laulupidu on Jannseni igavesteks mälestusmärkideks, mida me mäletame nii kaua, kui püsib meie rahvas.

Esimesest laulupeost lähtuv vaimustus levis üle maa. Ellu astusid uued koorid ja orkestrid, asutati üle-eestilisi seltse. Kirjutati ja lavastati esimesed eesti näitemängud, tegevust alustas Eesti Aleksandrikooli komitee, Eesti Kirjameest Selts ja esimesed põllumeest seltsid. Aastal 1865 asutati Vanemuise ja Estonia laulu- ja mänguseltsid. 

Jakob Hurt (1839-1907). Tema suurimaks teeneks rahvusliku iseteadvuse innustamise ja vanavara talletamise kõrval on Aleksandrikooli loomise heaks töötamine Aleksandrikooli nimi valiti pärisorjuse kaotaja Aleksandri mälestuseks. kool oli mõeldud esimese keskastme õppeasutusena, kus valitseks eesti keel. Siiani oli keskharidus saksa keeles.Üle terve maa tegutsesid Aleksandrikooli komiteed ja aastal 1783 oli koos üle saja tuhande rublaline põhisumma. Olgugi, et oli palju töö tehtud, jooksis lõpuks kõik tühja – sajandi lõpupoole algas ulatuslik venestamine. 

C. R. Jakobson (1841-1882) oli algul köster ja kooliõpetaja, kui 1863. aastal siirdus Venemaale ja sai kooliõpetajaks Peterburgi. Seal puutus kokku hoopis uutmoodi mõttelaadiga Eesti haritlastega (J. Köler jt). Aastail 1868-1870 pidas Jakobson Vanemuise Seltsis kolm pikka kõnet, mis 1880. aastal ilmus pealkirja all “Kolm isamaa kõnet”. Jakobson jagas eesti rahva senise ajaloo kolme suurde põhiajajärku:

  • Muistne iseseisvus kui kadunud kuldne Valguse Aeg;
  • Pimeduse Aeg, mitmesaja-aastane ajajärk peamiselt sakslastest vallutajate all;
  • Uus Koidu Aeg, rahvusliku ärkamise aeg.
 

Oluline Jakobsoni mõttelaadis oli arusaam, et eestlased elavad kahe sarviku vahel: üks pärit idast, teine läänest. Vabadussõda, mida peeti 1918-1920, oli nii venelaste kui saksa parunite vastu. Aastal 1878 hakkas Jakobson Viljandis välja andma uut ajalehte Sakala. Tema eesmärgiks oli eestlaste ja sakslaste võrdõiguslikkus Eestis.

Neli aastat peale Sakala asutamist suri Jakobson suhteliselt noore mehena kopsupõletikku. Tol ajal oli ta juba Kurgja talu pärisperemees ja ühel pikemal hoburetkel rängalt külmetanud. Peale kojujõudmist lasi ta kohe sauna soojaks kütta, et kuri tõbi ihust välja vihelda. Tulemus oli vastupidine – saunale järgnes ränk kopsupõletik, mis noore mehe enneaegselt hauda viis. 

Venestamine – üldolukord ja haridusala. Aleksander III (1881-1894) oli esimene Vene tsaar, kes jättis kinnitamata balti aadli privileegid, andes märku Baltimaid Venemaaga siduda. Viidi läbi reaktsioonilised reformid. Kui ärkamisajal kõrgem haridus ja asjaajamine toimus saksa keeles, siis pärast 1881. aastat muutus nii algharidus (mis peamiselt oli eestikeelne) kui ka ametlik asjaajamine venekeelseks. Selle teostamiseks määrati hulk umbkeelseid venelasi. Eestlastest köstrid ja koolmeistrid vallandati ja võim üle maa läks ustavate venelaste kätte. Õppekeeleks määrati vene keel. Asutati uued koolid nimega ministeeriumikoolid. Keelati eesti keele tarvitamine isegi omavaheliseks läbikäimiseks. Lõpuks ulatus venestamine ka Tartu Ülikooli, mis aastal 1893 nimetati ümber Jurjevi Ülikooliks. Olgugi, et 19. sajandi lõpul suruti venepärasust peale tooreste meetoditega, polnud venestamine edukas. 

Ühiskondlikus tegevuses suruti sisse tsensuur. Kõik ärkamisaja suuremad üritused likvideeriti. Aleksandrikoolist tehti venekeelne linnakool ja siis põllutöökool. Sellest hoolimata tehti jõudumööda rahvuslikku tööd edasi karskusseltsides. Üheks aktiivsemaks organisaatoriks oli noor ja energiline Jaan Tõnisson. Ka Eesti Üliõpilaste Seltsis püüti jõudumööda venestamise vastu võidelda. Omal ajal kujunes seal poolsalajane “Kalevipoja” lugemine ja seletamine. Juhtivateks isiksusteks olid siin Hurda sõber Villem Reiman ja hiljem Jaan Tõnisson. Eestimeelne tegevus jätkus vaikselt aga visalt karskusseltsides, laulu- ja mänguseltsides, laulupidudel, pasunakoorides, laulukoorides, vanavara kogudes ja mujal. 

Jaan Tõnisson (1868-?). Tema tähtsus tõusis, kui ta aastal 1896 võttis üle Postimehe toimetamise, mis tähendas osa olla Eesti rahva vaimseks juhiks. Rahvuslikuks ideaaliks kuulutati kasinus, kainus, rahvuslik uhkus ja iseteadvus, lugupidamine oma esiisade ja päritolu vastu, kokkuhoidlikkus ja ürgse rahvuskultuuri hindamine. Tõnisson võitles juba tookord aadete eest, mis läbi iseseisvusaja kuni tänapäevani on jäänud meile tähtsaks. Oma imposantse kujuga – pikk, sirge mees pisut ettepoole kikkis habemega – saavutas ta rahva hulgas omamoodi populaarsuse. Kui Jannsenit nimetati hellitavalt Papa Jannseniks, siis Tõnissoni hüüdnimedeks olid Koodi Jaan ja Nuustaku Hertsog. Ta oli üdini rahvuslikult meelestatud ja üdini demokraatlik. Jaan Tõnissoni tegevuspiirkonnaks oli Lõuna-Eesti ja tema tegevuse keskuseks Tartu. Lõuna-Eesti oli sajandivahetusel mõneski suhtes Põhja-Eestist ees. Esiteks asus ülikoolilinn Lõuna-Eestis ja teiseks olid Lõuna-Eesti talud jõukamad kui Põhja-Eesti talud. Lõuna-Eesti savisegune muld oli viljakam kui Põhja-Eesti paiguti vaene paepealne muld. 

Konstantin Päts (1874-1956) pärines Pärnumaalt Tahkurannast. Aastal 1901 asus Päts Tallinnas ilmuma hakkava uue ajalehe Teataja toimetajaks, olles kahekümne seitsme aastane ja lõpetanud õigusteaduskonna. Toimetusse kuulusid Eduard Vilde, Johannes Voldemar Veski, Anton Hansen Tammsaare, Mihkel Martna, kes oli pärastine sotsialistide juht ja Eesti iseseisvuse pooldaja. Kuna nii Tallinn kui ka Põhja-Eesti olid majanduslikult ja kultuuriliselt mahajäänud, suunas Päts oma ajalehe sisu vaesemate kihtide õpetamiseks ja abistamiseks. Teataja programm esindas majandusmeeste suunda. Tõnissoni idealistliku rahvusluse kõrvale tuuakse uus suurus – majandus – millele kõik tuginebki.

Pätsi võitluseks kujunes Tallinna uue linnavalitsuse valimine aastal 1904. Et vastasest jagu saada, oli ta valmis ühe või teise vastsega ajutiselt koos töötama. Selles valguses kujunes tema koostöö venelastega, et sakslastelt võimu üle võtta. Sakslased kaotasidki ja linnavalitsus läks peamiselt jõukate eestlaste kätte. Järgmisel aastal leidis aset 1905. aasta ebaõnnestunud revolutsioon, mille tagajärjel Päts venelaste poolt surma mõisteti ja sell viisil maapakku aeti. Mõned aastad hiljem (1918) vangistati ta omakorda sakslaste poolt ja toimetati Poola vangilaagrisse. Vabadussõja algul pidas Päts jällegi venelasi “vaenlaseks number üks”. Nii kujuneski Eestis kaks poliitilist suunda: reaalpoliitiku Pätsi ja idealisti Tõnissoni vahel (kes tahtis Estonias karsket uue aasta vastuvõttu korraldada).  

    1. 1905. a. sündmused. “Noor Eesti”
 

1905. aastaks olid sotsiaalsed ja rahvuslikud  vastuolud Vene impeeriumis teravnenud äärmuseni. Olulist osa etendas seal Venemaa lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas. 9. jaanuaril toimus Peterburis Verine pühapäev, millele Tallinnas järgnes üldstreik. Rahutused levisid ka teistesse linnadesse. Tõnissoni juhtimisel toimus Tallinnas töölisesindajate koosolek. Tema soovitas rohkem hoolitseda Eesti edenemise eest ning mitte toppida oma nina suure Venemaa asjadesse. Vene vabameelsete võimulepääsemisest polevat Eestile kasu, sest need on eraldamise (separatism) vastu sama vaenulikud kui tsarismgi. Kuid revolutsiooniline rahutus kasvas, jätkusid streigid nii linnas kui maal. 14. oktoobril ühines Eesti ülevenemaalise üldstreigiga ja Tallinnas läks võim praktiliselt tööliste kätte. Seepeale 16. oktoobril avas sõjavägi kuberneri käsul Uuele turule kogunenud rahva pihta tule. Surma sai 90, haavata 200 inimest. Eesti iseseisvuse ajal püstitati Estonia teatri tagusele väljakule mälestussammas mõrvatud tallinlaste mälestuseks, mis aastal 1940 kommunistide poolt Punaarmee abiga maha kisti.

17. oktoobril oli keiser sunnitud välja andma  kodanikuvabadust ja rahvaesindust lubava manifesti.

Oktoobrimanifestiga algas Eestis jõudude konsolideerumine. Novembris jõudis revolutsiooniline liikumine haripunkti. Tehti ettevalmistusi relvastatud ülestõusuks, kuid niikaugele ei lasknud võimud asjal minna: detsembri algul kuulutati välja sõjaseisukord. Algasid massilised arreteerimised. Sellest hoolimata liikusid maale relvastatud töölissalgad, kelle õhutusel ja toetusel asus kohalik rahvas mõisaid põletama. Lauldi: “Mõisad põlevad, saksad surevad...”. Kokku hävitati Eestis 11 120 mõisa, selle käigus paraku ka palju kultuuriväärtusi. Algas verine terror, juurdluse ja kohtuta lasti maha palju süütuid inimesi. Ülepaisutatud revolutsioonilised meeleolud asendusid hirmu ja masendusega. Kokku hukati Eestis umbes 300 inimest, ihunuhtlust anti 600-le. Paljud põgenesid välismaale, K. Päts mõisteti tagaselja surma. Suleti enamus Eesti ajalehtedest.

Siiski arenes Eesti revolutsioonile järgnenud aastakümnel edukalt. Just sel ajal kinnitasid eestlased endale koha Euroopa rahvaste seas, lõid eeldused ja võimalused iseseisva riigi tekkeks. Tekkisid uued ajalehed ja ajakirjad. Kiirenes Eesti majanduslik areng. Tallinnas paiknesid Venemaa tähtsamad laevatehased. Kiire edasiminek toimus ka põllumajanduses ja teistel elualadel. Arenes ühistute liikumine, aktiivselt tegutsesid põllumeeste seltsid, põllumajanduse ja kodunduse kursused. Moodi läks vabatahtlike pritsimeeste seltside asutamine. Jätkus ja laienes näituste ja võistluste organiseerimine. Pöörati suuremat tähelepanu väikepõllu pidamisele, väiketööstusele ja laevandusele. 

Uue elu sai emakeelne haridus. 1906. aastal asutati Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts. Kujunesid haridusseltsid. Esimene eestikeelne tütarlaste gümnaasium Tartus alustas tegevust 1906. aastal. Eestikeelseid gümnaasiume loodi veel Pärnus, Viljandis ja Otepääl. Kiiresti kasvas ülikoolis õppivate eestlaste arv. Rohkesti õppis eestlasi Venemaa sõjakoolides ja neist oli hiljem Vabadussõjas hindamatu abi. Arenes ja tugevnes professionaalne Eesti muusika, teater, maalikunst, arhitektuur.

1907. aastal loodi Eesti Kirjanduse Selts, 1909. aastal Eesti Rahva Muuseum (algatasid J. Tõnisson ja kunstnik K. Raud), 1913. aastal Estonia teatri avamine (teatrihoone ehitati rahva annetuste najal), 1910. aastal toimus laulupidu Tallinnas. Osavõtjaid oli 10 000, mis ületas eelmise peo kahekordselt. Mitmeid kohti dekoreeriti rahvusvärvidega ja mitteametliku hümni ajal seisti püsti.

Niisamuti, kui ajakirjandus, nii etendas ka ilukirjandus otsustavat osa Eesti rahva arengus “maarahvast” Euroopa kultuurirahvaks. 

Eesti kirjanduse suurkujuks oli neil murranguaastatel Eduard Vilde. Esimeseks tähtsamaks tööks oli romaan “Külmale maale”. See on Eesti rahva elu-olu kirjeldus realistlikul viisil ja samal ajal terav kriitika. Sama ühiskonnakriitiline romaan on “Raudsed käed”. Ajaloolised romaanid on “Mahtra sõda”, “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” ja “Prohvet Maltsvet”. Kõige traagilisemaks teoseks on “Mäeküla piimamees”. 

Teiseks realistlikuks kirjanikuks kujunes Ernst Peterson-Särgava. Tema esimene ja paremini tuntud novellikogu “Paised” kritiseeris ägedalt balti paruneid, nende kuulekaid teenreid ja saksa pastoreid.

Juhan Liiv oli luuletaja ja lühemate proosatööde autor. J. Liivi kõige olulisemaks jooneks on tema suur tundeehtsus ja isamaa-armastus. “Hea eestlane armastab isamaad kõige rohkem, kui see on raskustes, vaene, masendatud ja isegi inetu”. 

Noor-Eesti vaimsed juhid olid luuletaja Gustav Suits ja proosakirjanik Friedebert Tuglas.  Üheks nende peamiseks juhtmõtteks kujunes: olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks! Euroopa all mõtlesid nad peamiselt Prantsusmaad, mis viimase paarisaja aasta jooksul oli kultuuri arengus mänginud juhtivat osa. Tuglast peeti Eesti stiilimeistriks, mis ilmekalt avaldub tema mälestusainelises jutustuses “Väike Illimar”. Tuglase tugevus seisab novellikujunduses ja jutustusoskuses, samuti on ta ülipõhjalik kriitik nii kirjanduse vallas kui ka ühiskondlikes ja hijem rahvuslikes küsimustes.

Gustav Suits oli Tartus kaua kirjandusprofessoriks, ta oli värsisepp ja selle kõrval nagu Tuglaski äge ühiskondlik võitleja.

Huvitav on vaadelda kõrgelt haritud nooreestlaste ja lihtsaks peetud Juhan Liivi vahet. Nooreestlased olid küllalt haritud, et märgata ja mõista J. Liivi erakordseid andeid ja panust Eesti vaimuelus. Juhan Liiv, kes võis küll olla haige, aga kindlasti mitte ei olnud lihtsameelne. Juhan Liiv oli esimene, kes unistas Eesti riigist. Kui aeg edasi läks, ühines selle mõttega kõrgesti õpetatud kirjamees Friedebert Tuglas, kes selgelt välja ütles: “Meil peab olema õigus täielikuks kultuuriliseks enesemääramiseks, mis on võimalik vaid poliitilise enesemääramise teel”. Seepärast on eesti kirjandus ja Eesti kirjanikud Eestile määratu suure tähtsusega, lisaks sellele, mida nad vaimuväärtusena on loonud. 

    1. Eesti riikliku iseseisvuse tekkimine. Iseseisvuse väljakuulutamine
 

Umbes kaks aastat peale Esimese Maailmasõja (1914-1918) puhkemist, sügisel 1916, oli Tsaari-Venemaa sõja sakslastele praktiliselt kaotanud. Tsaar Nikolai II kõrvaldati troonilt ja võim läks Riigiduuma (esinduskoja) edumeelsemate rühmituste kätte. Moodustati demokraatia suunas kalduv Ajutine Valitsus, mille peaministriteks olid esmalt vürst Lvov ja Kerenski, keda ongi tuntud tagantjärele “Kerenski aja” nime all. Kui selgus, et venelastega demokraatlikul alusel koos töötada ei saa, esitati Ajutisele Valitsusele kinnitamiseks uus maavalitsuse eelnõu, milles polnud juttu ei omavalitsusest ega ka autonoomiast. Tegemist oli Eesti maavalitsusega, mille 30. märtsil kinnitas Vene Ajutine Valitsus.

1.juulil 1917 avas Eesti kubermangu komissar, endine Tallinna linnapea Jaan Poska Toompea lossis Eesti Maapäeva, esimese Eesti rahvaesinduse. Selle kompetentsi kuulus seisukohavõtt, mida tabavalt iseloomustas tööerakondlane Jüri Vilms. Täieliku iseseisvuse poole ei saa püüda ega leppida autonoomiaga, vaid tuleb taotleda õiguslikku osariiki föderatiivses Vene riigis.

Maapäeva poolt loodi uue korra kehtestamiseks, valitsemise ja reformide teostamiseks Maavalitsus, mis asus tegutsema K. Pätsi juhtimisel. Põhilisteks eesmärkideks kuulutati:

  • ühendada Eesti maa-ala tervikuks senise Eestimaa ja Liivimaa asemel;
  • läbi viia põhjalik eestipärane koolireform;
  • moodustada eestipärased kohtud;
  • koondada kõik Eesti sõdurid Eesti pinnale.
 

Kättevõidetud saavutustest tuleb kõige tähtsamaks pidada Eesti sõdurite koondamist kodumaale, milles Pätsil oli suur osa. Ilma selle eelsammuta poleks ei Vabadussõda ega riiklik iseseisvus olnud võimalik. Pätsi on hilisematel aastatel mõnegi sammu eest teravalt kritiseeritud nii vasakpoolsete kui parempoolsete poolt. Aastatel 1917 ja 1918 tema poolt tehtud suured otsused kujunesid ometi iseseisva Eesti alussammasteks.

14.novembril 1917 kuulutas Maapäev enese Eestimaa ainukeseks kõrgema võimu kandjaks – kõrgeimaks võimuks Eestis. Nüüdsest peale otsustavad eestlased ise oma maa saatuse kui iseseisev rahvas. Kuigi otsus oli tehtud, ei saanud Maapäev kohe tegutsema hakata, sest tegelik võim oli bolúevike käes. Nende juht Viktor Kingissepp tahtis lavastada  “rahvakohtu”, mis saadaks “reaktsionäärid” laiali. Kontroll lossi ees läks aga Kingissepa enese käest ära, enamlased hakkasid rahvasaadikuid peksma ja mahalaskmisele vedama ning vatti sai ka Kingissepp ise, kui end vahele segas.

Nii Maapäev kui ka Maavalitsus suruti Vene sõdurite abiga põranda alla, aga selle lõkmed käisid ilma suurema vahelesegamisteta koos ja tegid plaane edaspidiseks tegevuseks. 

Eesti Vabariigi väljakuulutamine. 21. veebruaril 1918 maabusid Haapsalus Saksamaa väeosad, kelle kavas oli terve Eestimaa vallutada ja Venemaale edasi tungida. Maapäeva vanematekogu tegi otsuse enne sakslaste saabumist iseseisvaks vabariigiks kuulutada. Moodustati Päästekomitee koosseisus Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Iseseisvuse väljakuulutamist enne sakslaste saabumist peeti oluliseks kolmel põhjusel:

  • sakslased vallutaksid iseseisva riigi, mitte Vene provintsi;
  • välisdelegatsiooni liikmed oleksid seadusliku Eesti Vabariigi esindajad;
  • rahvas teaks, et seaduslikuks valitsejaks on Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus.
 

Koostati kõlav ja uljas iseseisvuse manifest, mis suures osas toetus Kalevioja lugudele. See ei kuulutanud mitte ainult Eesti Vabariigi loomist, vaid ka aastasadu kestnud orjaaja lõppu!

Manifest:

“Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallatsemistest veel kord Eesti aeg tuleb, mil  “kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama” ja et kord “Kalev koju jõuab oma lastel’ õnne looma”. Nüüd on see aeg käes!” 

Manifest loeti ette Pärnus Endla teatri rõdult 23. veebruaril 1918. aastal, just enne sakslaste saabumist. 24. veebruari keskpaiku oli Tallinn pagevatest venelastest puhastatud ja kesklinn eestlaste käes. Sadamas oli veel Vene sõjalaevu, Pääskülas juba sakslaste eelüksused.

Niisugune oli olukord, kui Tallinnas 24. veebruaril 1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik.

Järgmisel päeval ilmusid kõik Eesti ajalehed. Lehvisid sini-must-valged eesti riigilipud. Moodustati Ajutine Valitsus K. Pätsi juhtimisel. Seda tulid tervitama Eesti sõdurid, kes laulsid Papa Jannseni poolt esimeseks üldlaulupeoks loodud laulu, millest on nüüdseks saanud Eesti Vabariigi rahvushümn: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa!” 

Saksa okupatsioon. 25. veebruaril jõudsid pealinna saksa üksused. Eesti Vabariigi valitsus saadeti laiali. Vahistati peaminister Päts ja saadeti Poola vangilaagrisse. Jüri Vilms püüdis üle jää Soome pääseda, aga langes sakslaste kätte ja hukati. Kui aga sakslastel oli maalimasõda kaotatud ja kojuminek käes, heitsid nad oma relvad, mida kaasa võtta polnud võimalik, jõgedesse ja järvedesse, et need vaid eestlaste kätte ei jääks. Seega Balti Hertsogiriigi loomine ja kus seda ja teist.

Eesti taasvallutamiseks organiseerisid Eesti punased ettevõtte nimega Eesti Töörahva Kommuun eesotsas Jaan Anveltiga, kes venelased appi kutsus. Nii algas võitlus, mida eesti ajalugu tunneb Vabadussõja nime all. 

    1. Vabadussõda. Tartu Rahu. Statistilisi andmeid vabadussõjast. Iseseisvumine
 

Tähtsamaks sündmuseks kodumaa ajaloos oli Eesti iseseisvuse väljakuulutamine 24. veebruaril 1918. aastal. Kuid juba 28. novembril 1918. aastal algas Vabadussõda. Sõja alguses valitses paanika ja rinne liikus kiirelt idast läände. Peaaegu ainsad, kes julgesid algul vastu minna, olid gümnaasiumi vanemate klasside poisid ja Tartu tudengid. Valitses segane aeg, kus suuremat vastupanu punaväele polnud. Alles siis, kui 23. detsembril 1918. aastal määrati sõjavägede ülemjuhatajaks kolonel (hiljem kindral) Johan Laidoner, muutus olukord. Nüüd suurendati mobilisatsiooni teel sõjaväge, hangiti sõjavarustust, soetati välismaalt abi – vabatahtlikke mehi, sõjamoona, varustust jne. Jaanuari alguseks oli punavägi jõudnud vallutada suurema osa Eestist - pealinnast oldi vaid 30 kilomeetri kaugusel. Ka teised linnad olid hädaohus. Ülemjuhataja võimu loomisega pandi suurem vaenlase edasitung seisma ja Eesti väeosad alustasid üldist pealetungi. Mere poolt saadi Tallinnale kindlat kaitset inglastelt.

Kõige ägedamaks võitluseks Vabadussõja algperioodil kujunes Paju lahing. See heitlus toimus Valga vabastamiseks Paju mõisa all 29.-31. jaanuarini, kus langes raskelt haavatuna üks Eesti vahvamaid väejuhte – leitnant Kuperjanov. Ka Soome vabatahtlikud võtsid Paju lahingust osa ja kandsid väga raskeid kaotusi. Peale Paju lahingut oli vastase selgroog murtud. 1. veebruaril vabastati Valga, samal ajal juba Võru ja siis 4. veebruaril Petseri, kus langes A. Õunapuu.

Punavägi alustas veel tugevamat pealetungi, et kaotatud maad tagasi võita. Löödi palju ägedaid lahinguid kuni sõja lõpuni Petseri, Irboska ja Pihkva ümbruses. Narva liinil seisid Eesti väed aga kindlal joonel ja liikusid edasi Lätimaale, aidates ka seal puhastada maa punavägedest.

Vabadussõja järgmiseks oluliseks etapiks oli võitlus sakslaste üksusega Landeswehr (maakaitse), mis juunis 1919. aastal hakkas lõunast Eesti Vabariiki ähvardama. Kui räägime võitlusest Landeswehriga, olid jõud peaaegu tasavägised. 22. juunil algas eestlaste vasturünnak, mis oli igati edukas. Kui 23. juuni hommikul asusid eestlaste väed uuesti rünnakule, olid sakslased juba põgenemas.

Seega otsustav, dramaatiline lahing Võnnu linna (Läti Cesise) vabastamiseks oli 22. ja 23, juunil 1919. aastal. Võnnu lahingus sõdis mõlemal poolel kuni 6000 meest. Oma nime jäädvustasid “marmortahvlile” kolm Eesti dessantpataljoni: Julius Kuperjanovi partisanid, Anton Irve soomusronglased ja Kalevi malev. Kalevlased, kuperjanovlased ja soomusronglased võitlesid kõigis  Vabadussõja kriitilisemates lahingutes, sageli kõik kolm koos, nagu Võnnu all. Neid juhatas kindral Põdder. Landeswehri purustamisega Võnnu lahingus oli likvideeritud kõige tõsisem oht. Ühtlasi oli tasutud Saksa vallutajatele nn. Paala lahingu võlg, s.t. kaotus Saksa ordurüütlitele Eesti muistse vabadusvõitluse kõige saatuslikumas lahingus Paala jõel aastal 1217, peaaegu täpselt 700 aastat varem. Ka Paala lahingus (milles langes Lembitu) sõdis eestlaste poolel umbes 6000 meest nagu Võnnu allgi.

Kolmteist aastat hiljem kuulutas Eesti Vabariigi valitsus 23. juuni riiklikuks võidupühaks.

Ägedaid lahinguid löödi isegi Tartu rahuläbirääkimiste ajal Narva liinil, kuid kõik asjata.

Rahulepingule kirjutati alla Tartus 2. veebruaril 1920. aastal, milline osutus Eestile kõigiti sobivaks, sest venelased pidid leppima esitatud tingimustega.

Sõda kestis 28. novembrist 1918. aastal, mil Vene punavägi alustas pealetungi Narvale ja lõppes vaherahu maksmahakkamisega 3. jaanuaril 1920. aastal. Seega – 13 kuud ja 5 päeva. Rahu kirjutati alla kuu aega hiljem. 
 

Mis oli Vabadussõja tulemus? Eesti sai vabaduse ja iseseisvuse. Leidis tunnistamist iseseisva demokraatliku vabariigina teiste suurriikide poolt, ka Nõukogude Venemaa poolt. Määrati kindlaks riigi piirid.

Ohvritena nõudis Vabadussõda Eesti poolt 3450 inimelu, neist lahingus langes 1677 sõdurit, haavadesse suri 385 meest, haigustesse suri 1388 meest. Haavatuid oli 10 105 meest.

Rahaliselt maksis sõda 110 miljonit kuldfranki. See oli tolleaegse rahakursi järgi üle 80 miljoni krooni.

Eestit aitasid Vabadussõja ajal eriti Inglise laevastik ja Soome, Rootsi ning Taani vabatahtlikud. Sõjavarustusega toetasid ka Inglismaa, Ameerika Ühendriigid ja see oli väga hinnatav.

Venemaa maksis Eestile 15 miljonit kuldrubla ja loovutas kõik Vene riigi varandused, mis olid Eesti pinnal. 

    1. Omariiklus
 

Kohe iseseisvumise algpäevil leidis Eestis aset maareform, mida viidi läbi uute asuniketalude pärisomandiks kuulutamise. Endistele mõisnikele maksti võõrandatud maade eest tasu ja meil võimaldati osa oma maast säilitada. Asundustalude suuruseks kujunes umbes 30 hektarit. Asunikud said uue elu alustamiseks ka riiklikku toetust. Vabadussõjast osavõtnuile tehti erilisi soodustusi ning vabadusristi kandjad said  maad autasu korras.  

Teiseks erakordseks saavutuseks oli kultuurautonoomia kehtestamine vähemusrahvustele. Seadus kehtestati juba 1925. aastal , mis võimaldas luua oma kultuuromavalitsused ja omakeelsed koolid, samuti saadi riiklikku toetust. Eestis kehtinud kultuurautonoomia on väljastpoolt Eestit palju kiita saanud.  

1. detsembril 1924 püüdsid kommunistid Eestis taas võimu haarata vägivaldse riigipöörde abil. Üheks peamiseks mässujuhiks olevat kunagine Eesti Töörahva kommuuni juht Jaan Anvelt, kes oli mõnda aega Eestis nn “põranda all” tegutsenud. Peale asja ebaõnnestumist pääses ta terve nahaga Venemaale tagasi. Pisut hiljem leidis aga oma surma: ta hukati Stalini poolt puhastusaktsiooni korras. 1. detsembri oluliseks tagajärjeks  oli valvsuse suurendamine. Taastati Kaitseliit, mille tegevus oli peale vabadussõja lõppu suikunud. 

Kultuurielu, hariduselu ja kunstielu areng peale iseseisvuse kehtestamist oli uudne ja mitmepalgeline.

Kuigi Tartu Ülikool oli üks vanemaid terves Ida-Euroopas, oli Eestis asuva ülikooli õppekeeleks saksa keel ja venestusajal vene keel, aga teadlasteks valdavas enamuses sakslased. Nüüd püüti kõik muuta eestipäraseks. Eesti Vabariigi lõpupäeviks oli loodud igati kõrge tasemega eestikeelne ülikool Tartus ja Tehnikaülikool Tallinnas.  

Iseseisvuse ajal ilmus paarikümne aastaga rohkem algupärast ja omapärast ilukirjandust kui kunagi varem. Eesti kõige nimekam ja produktiivseim kirjanik oli tol ajal Anton Hansen Tammsaare. Tema suurimaks tööks on viieköiteline “Tõde ja õigus”. Tammsaare omapäraseima loomingu hulka kuulub ka tema viimane romaan “Põrgupõhja uus vanapagan”. Tammsaare kõrval oli üheks omalaadseimaks kirjameheks August Gailit. Gailiti kõige küpsemaks tööks võiks pidada saareromaani “Karge meri”, aga ka romaane “Isade maa” ja “Nipernaadi”. Kolmas suurkuju oli Karl Ristikivi, kes kirjutas vaid kuus eestikeelset romaani ja neistki osa paguluses. Tallinna triloogia: “Tuli ja raud”, “Rohtaed” ja “Õige mehe koda”. Teine romaanisari - “Kõik, mis kunagi oli” ja “Ei juhtunud midagi”. Viimane romaan oli “Hingede öö”.

Iseseisvusaja populaarseim näitekirjanik oli Hugo Raudsepp (“Vedelvorst”, “Põrunud aju õnnistus”, “Roosad prillid”. Proosakirjanduses oli eriti populaarne August Mälk rannaromaanidega “Õitsev meri”, “Taeva palge all” ja “Hea sadam”. Novellisti ja kriitikuna oli tuntuks saanud Friedebert Tuglas, kes kirjutas mälestusainelise teose “Väike Illimar”. Oskar Luts kirjutas lisaks klassikaks kujunenud “Kevadele” rea kaalukaid lugusid. Albert Kivikase tippsaavutuseks oli teos “Nimed marmortahvlil”.  

Eestis oli uuenduslik kuueaastane üldharidus. Kuueklassilise algkooli lõpetanud Eesti Vabariigi kodanik oli õige haritud inimene. Keskkool oli viieaastane, kokku üldharidust üksteist aastat. Iseseisvuse lõpuaastail muudeti süsteemi: neli aastat algkooli + viis aastat progümnaasiumi + kolm aastat gümnaasiumi.

Suurimaks mureks polnud mitte hariduse puudus, vaid üleküllus, eriti ülikooli lõpetanute osas. Nii tekkisid ülikooliharidusega taksojuhid ja sõjakooli haridusega reisirongide konduktorid. Haritlaseks olla oli Eesti Vabariigis auasi. Võib kinnitada, et iseseisva Eesti hariduslik tase oli üks kõrgemaid Euroopas ja seega terves maailmas. Haridusest peeti paljude poolt lugu kui kõrgemast väärtusest, kui kõige õigemas teest edu, tunnustamise ja jõukuse suunas.  

1923-1924. aastate majanduskriis näitas, et tööstuse eelisarendamine ei vasta maa majanduslikele võimalustele. Edaspidi asetaski valitsus rõhu põllumajanduse edendamisele. Asutati uusi meiereisid, arenes talude varustamise (Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisus) ja põllumajandussaaduste väljaveo koopereerimine (Põllumajanduskeskühisus “Estonia”). Kasvas või ja peekoni väljavedu Suurbritanniasse ja Saksamaale.  

Aastal 1929 luuakse poliitiliste taotlustega Vabadussõjalaste Keskliit. Võeti vastu otsus, et Eesti põhiseadust peab muutma. Rõhutati, et nn “lehmakauplemine” polevat õige viis riiki valitseda. Kui Lääne-Euroopa äärmuslastel oli tavaks kanda kas musti või pruune särke, siis vapsid piirdusid mustade barettidega. Liikumise eesotsas oli põdur erukindral Andres Larka, aga tegelikuks juhiks noor advokaat Artur Sink. 1932. aastal liitusid Tööerakond ja Jaan Tõnissoni Rahvaerakond ühiseks Rahvuslikuks Keskerakonnaks. 

24. jaanuaril 1934 hakkas kehtima uus põhiseadus. Kuigi K. Päts oli riigivanema kohusetäitjana edasi, rõhutasid vabadussõdalased, et vaja on täiesti uut ühiskondlikku korda. Nii rääkisid ka rahvussotsialistid Saksamaal. Enne veel, kui riigivanema valimistele saadi asuda, astus K. Päts kindral Laidoneri kaasabil 12. märtsil 1934 väga drastilise sammu. Paljude hinnangul oli see väga sarnane riigipöördele e. corp d’etat’ le. Konstantin Päts kui riigivanema kohusetäitja kuulutas kaitseseisukorra, nimetas kindral Laidoneri sõjaväe ülemjuhatajaks, sulges vabadussõdalaste organisatsioonid ning arreteeris nelisada vabadussõdalaste juhti. Laidoneri aktiivse abita poleks Päts olnud võimeline mingit pöördelist sammu läbi viima. Laidoner nägi suurimat ohtu vapside poolt tehtavas õõnestustöös sõjaväelaste hulgas. See tegi temast antud oludes Pätsi liitlase. Laidoner pooldas nn “inglise orientatsiooni”, seevastu vapsid sakslase “juhiprintsiipi”.

Detsembris 1935 püüdsid vapsid läbi viia vägivaldse riigipöörde, mis neil aga ei õnnestunud. Mässuliste üle mõisteti kohut ja paljud said rängad vanglakaristused. Juba aastal 1938 anti aga kõikidele amnestia.  

Riigikogu laialisaatmisega ja vapside vaigistamisega algas “vaikiv olek”. Seda on ka Pätsi diktatuuriks nimetatud, sest tegelikult valitses riigivanem mitu aastat ilma rahvaesinduseta.

Opositsioon vaikiva oleku vastu tuli kahest suunast. Esiteks vapside poolt, teiseks opositsiooniks olid libraaldemokraadid, kelle keskuseks oli Tartu ja liikumist tuntakse “Tartu vaimu” nime all. Tartu vaimu hingedeks olid Jaan Tõnisson ja ajalooprofessor Hans Kruus.  

Veebruaris 1936, peale vapside ebaõnnestunud riigipöördekatset, leidis riigivanema otsusel aset rahvahääletus põhiseaduse järjekordseks muutmiseks. Riigivanema ettepanek võeti rahva poolt vastu suure häälteenamusega. Aasta hiljem tuli kokku kahekojaline Rahvuskogu uue põhiseaduse väljatöötamiseks. 1938. aasta jaanuaris kehtestati uus põhiseadus, sama aasta aprillis valiti K. Päts presidendiks. Tegevusse asus “Teine vabariik”.

1938. aastal kehtestatud põhiseadus on Eesti riigis praegugi kehtiv põhiline alus. Eestis valitses iseseisvuse ajal seaduslik kord. Vastavalt aja nõuetele võib põhiseadust järkjärgult täiendada. 

    1. 1939. a. 23. augustil Molotov-Ribbentropi pakt. 1939. a. 28. septembril “Vastastikuse abistamise leping” Eesti ja Venemaa vahel
 

1939. aasta 23. augustil sõlmitakse Molotov-Ribbentropi pakt, mis jagab Ida-Euroopa “huvipiirkondadeks” Saksamaa ja Venemaa vahel.  28. septembril 1939 kirjutati alla “Vastastikuse abistamise lepingule” Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel venelaste ultimatiivsel nõudmisel. Jüri Uluots moodustas koalitsioonivalitsuse.  

01.septembril 1939 puhkeb II maailmasõda. Saksamaa ja Venemaa vallutavad ja jagavad omavahel ära Poola. Eesti annab Nõukogude Liidule õiguse omada sõjalisi baase saartel ja Paldiski linnas rendiõiguse alusel. Edasi nõudsid venelased väeosade paigutamist üle terve maa: Paidesse, Valka, Haapsallu ja mujale. Kui vene tankid üle piiri Eestisse veeresid, oli palju neid kes tundsid, et käes on meie hävitamine. Eesti kaitsevõime oli surmavalt halvatud (rahvaarv võrreldes N. Liiduga väiksem kui 1:100). Peale pakti sõlmimist astus Eenpalu valitsus tagasi. Uue valitsuse moodustas presidendi ettepanekul Jüri Uluots. Hilissügisel puhkes Talvesõda Venemaa ja Soome vahel. Eestile oli esitatud selge ultimaatum: N. Liit vajab väljapääsu Balti merele.  

    1. Okupatsioon. Vene väed tungivad Eestisse
 

21. juunil 1940 esitab Johannes Vares-Barbarus presidendile venelaste poolt koostatud uue valitsuse nimekirja. Samal päeval luuakse Eesti NSV, 6. augustil liidetakse ENSV N. Liiduga. Algas Eesti riigimeeste ja teiste tuntud inimeste vahistamine ning Venemaale saatmine. Juulis arreteeriti K. Päts, J. Laidoner, endised riigivanemad (peaministrid) Teemant ja Kukk. Neile järgnesid Jaan Tõnisson, Kaarel Eenpalu ja Ants Piip. Üha suuremaks muutunud hirm ei piirdunud arreteerimisega. Isegi koolinoori veeti öistele ülekuulamistele NKVD julgeolekusse. 

Esimene suur massiküüditamine leidis aset ööl vastu 14. juunit 1941. Nimekirjades oli 11 000 inimest, aga kuna osa neist polnud kodus, saadi kätte umbes 10 000 ohvrit.  

21. juunil puhkes sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel. Peale sõja puhkemist viidi eesti väeosad Venemaale. Osa mehi, kes olid saanud mobilisatsioonist kõrvale hiilida, osa reservohvitsere, osa küüditamisest pääsenuid, kes juhuslikult kodus ei olnud (ka allakirjutanu kuulub nende hulka), pages metsadesse varjule. Nii tekkisid metsadesse suured kogumid põgenikke – metsavennad.  

Esimese nõukoguse aasta inimkaotused olid umbkaudu järgmised:

* mobiliseeritud  33 000

* küüditatud (14.06) 10 000

* arreteeritud     9000

* äraviidud sõdurid    6000

* äraviidud ametnikud    2000  

Kui venelased läinud olid, kirjutas Marie Under 1941. aasta jõuludeks luuletuse:

“Nüüd mälestades seiskem püstipäi:

mis võeti meilt meenutagem, ja mis meile jäi.

Astun vaikselt jõululumist rada

üle kannatanu kodumaa.

Igal lävel tahaks kummardada:

ükski kodu pole leinata”. 

    1. Saksa okupatsioon
 

28. augustil 1941 jõudsid saksa väed Tallinna. Omavalitsuse etteotsa sai dr. Hjalmar Mäe, vaps, kes putúikatse eest Eesti Vabariigi ajal oli mitu aastat vangis istunud. Tegelikuks võimumeheks oli Saksa SA (sturmabteilung e. rünnakuosakond) mundrit kandev Karl Siegmund Litzmann. Ühelt poolt sooviti küll baltlastelt kaastööd bolúevike vastu, teiselt poolt aga anti mõista, et nad on siiski teisejärgulised, kui mitte just alaväärtuslikud inimesed. Saksa seadused keelasid mittesakslastel sõjaväkke astumast, aga igasugu varjunimede all kujunesid eesti üksustest ometi rindeväeosad. Kuigi sakslased olid suured bolúevismi vastased, ei antud tagalas venelaste poolt sundvõõrandatud varandusi ja talusid tagasi. Omanikud töötasid küll oma taludes edasi, kuid normid olid kõrged. Siiski suudeti neid täita. Ülejäägid jäid taluperedesse ja nii abistati ka linnainimesi toiduainetega. 

Talv aastal 1941/42 oli erakordselt vali ja sakslaste rünnakud tervel idarindel takerdusid. 1942. aasta sügisel algas kõikjal suur lüüasaamine. Eestis asuti looma Eesti Leegioni, mis erinevalt senistest üksustest pidi kuuluma eliitväeosade hulka. Algul pidi leegioni astumine olema vabatahtlik. Endine Eesti sõjaväe kolonel Johannes Soodla lasi end sakslaste poolt eesti üksuste “kindralinspektoriks” nimetada. Soodla sihiks oli Eesti Leegioni sildi all luua rindeüksusi, mida kunagi saaks kasutada uues vabadussõjas. Oktoobris 1943 kuulutati välja esimene sundmobilisatsioon Eesti Leegioni, mis eesti seaduste alusel oli sama seadusevastane kui venelaste mobilisatsioon paar aastat varem. Suur osa meestest põgenes paatidega pimedatel sügisõhtutel Soome. Detsembris 1943 loodi Soomes eestlastest koosnev vabatahtlik rügement nr. 200, mille ülemaks määrati kolonelleitnant Eino Kuusela. Soomepoisid olid eesti sõdurid, kes avalikult ütlesid, et nad sõdivad vabaduse ja demokraatliku korra eest.  

Veebruaris 1944 varises sakslaste põhjarinne kokku. Venelased murdsid välja Leningradi piiramisrõngast ja asusid suurrünnakule eesti piiride suunas. Olukord Eestis oli muutunud kriitiliseks, lahingud toimusid Sinimägedes, Tartu all. Augustis 1944 tuli soomepoiste rügement tagasi  kodumaale appi. Loodeti, et olukord pole veel lootusetu. Ehkki lääneliitlased olid juba Teherani konverentsil 1943. aasta novembris andnud venelastele Ida-Euroopas peaaegu vabad käed, keelduti seda uskumast. Pika Hermanni torni heisati sini-must-valge riigilipp. Tallinnas organiseeris omal käel vastupanu vana admiral Pitka, kes kakskümmend aastat tagasi oli organiseerinud Eesti sõjalaevastikku ja ehitanud soomusronge. Soomest oli tagasi tulnud ka kapten Talbak, et teha kõik, mis võimalik. Samal ajal moodustas presidendi kohusetäitja Jüri Uluots salaja vabariigi valitsuse ja 18. septembril 1944 avaldati Riigi Teatajas valitsuse koosseis: peaminister Otto Tief, sõjavägede ülemjuhataja kolonel Maide, välisminister August Rei, kes oli juba Rootsis. Paljud kaasmaalased ei teagi, et enne venelaste tulekut kehtestati korrakski jälle Eesti valitsus. 

Imet ei juhtunud. Lääneriigid ei hoolinud ei Eestist ega teistest Ida-Euroopa maadest. Veebruaris 1945 peeti Jaltas konverents “kolme suure” vahel (Stalin, Churchill ja Roosevelt), kus tunnustati venelaste vallutusi Ida-Euroopas de facto. 

Algas suur põgenemine. Kümned tuhanded pagesid välismaale – ükskõik, mis hinna eest, ükskõik, kuhu. Põhjus massipõgenemiseks oli eelnev kogemus 1940-1941, kui inimesi tuhandete viisi arreteeriti ning kümnete tuhandete kaupa küüditati. 

    1. Jälle bolúevike valitsus
 

22. septembril 1944 jõudsid punaväe motoriseeritud osad koos Eesti Laskurkorpuse üksustega Tallinnasse. Eesti Laskurkorpus moodustati talvel 1941/42 Túeljabinski linna ligidal Venemaale sundvärbamise teel saadetud meestest, kes töötasid töölaagrites, kus elamistingimused olid rängad. Umbes kolmandik suri alatoitluse ja haiguste tagajärjel. Ka korpuses surid tuhanded nälga ja skorbuuti.  

Algas jällegi uus ajajärk. Professor Uluotsa poolt moodustatud valitsuse liikmed vahistati, kolonel Maide mõisteti surma ja hukati. Peaminister Tief sai kümme ja teised kaheksa aastat sunnitööd.  Võimule tuli uuesti kommunistlik partei EKP. Esimene sekretär Nikolai Karotamm, valitsuse juht (rahvakomissaride nõukogu esimees) Arnold Veimer, Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks jäi esialgu edasi Johannes Vares-Barbarus. Ta suri novembris 1946, tõenäoliselt enesetapu tagajärjel. Varese järglane oli Venemaa eestlane Eduard Päll. 

Algul lubas maareform talude suuruseks 30 hektarit, ülejäänud osa sundvõõrandati. 1949. aasta märtsikuus leidis aset umbes 60 000 eestlase küüditamine kulakute likvideerimise sildi all. Uueks Eesti kompartei peameheks tuli Venemaalt võrsunud parteimees Ivan Käbin. Paralleelselt eestlaste arreteerimise ja küüditamisega algas ka venelaste ja teiste muulaste sissevool Eestisse. aastaks 1985 oli eestlaste arv langenud 60% ligidale “tänu” Ivan Käbini poliitikale.  

Kevadel 1953 suri Stalin. N. Liidus algas 1950ndate aastate keskel uus ajajärk, mida sageli on “sulaks” nimetatud.  Stalini-aegseid vangilaagreid vähendati, küüditatud ja poliitvangid hakkasid Eestimaale tagasi tulema. Ka kultuurielus toimus muutusi. Uueks juhiks kujunes Nikita Hruútúov, kes parteikongressil 1956 kuulutas Stalini kuritegelikuks ja isikukultuse ekslikuks. Ka Eestisse jõudis sula. Muutused leidsid aset vaimuelus, kirjanduses ja kunstiloomingus. 1964 aastal asendati Nikita Hruútúov tavapärase parteimehe Leonid Breêneviga. Hruútúovi ajal ellu viidud sisepoliitilised uuendused asendati hoopis jäisema ja puisema bürokraatiaga.  

1974. aastal jõudis ÜRO-sse Eestis 1972. aastal koostatud märgukiri Eesti õigusliku olukorra kohta. 1975. aastal märgukirja koostajaid karistati viie- kuni kuueasstase sunnitööga. 1980. aastal koostasid Eesti haritlased märgukirja N. Liidu asutustele seoses eestipärase säilitamise vajadusega.  

    1. Eesti Vabariigi taasiseseisvumine
 

Iseseisvusliikumise survel võttis ENSV Ülemnõukogu 16. novembril 1988 vastu suveräänsusdeklaratsiooni ning kuulutas ENSV seadused N. Liidu omade ees ülemuslikuks. Sellel otsusel oli suur tähtsus kogu N. Liidu ulatuses: ahelreaktsioonina vallandusid teiste liiduvabariikide ja ka autonoomsete vabariikide suveräänsusdeklaratsioonid. 30. märtsil 1990 kuulutas Ülemnõukogu välja eesti Vabariigi taastamisele viiva üleminekuperioodi ning 8. mail ennistas riigi nime, vapi ja lipu. 19. ja 20. augustil 1991 toimusid ühised nõupidamised Eesti Komitee ja viimase ülemnõukogu juhtkonna vahel. Moskvas oli alanud riigipöördekatse. Vaatamata erimeelsustele konkreetsetes poliitilistes küsimustes jõudsid tolleaegsed poliitilised jõud üksmeelele ja tegid otsuse: 20 augustil 1991 kuulutati välja Eesti taasiseseisvumine. See otsus sai võimalikuks eelkõige rahvamasside toetuse tõttu. Pealinlastele abiks olid Tallinna koondunud jõud kogu Eestist, ka kaitseliitlased ja kodukaitsjad. Eestimeelsed isamaalised jõud võitsid. 

Läti kuulutas end taasiseseisvunuks päev hiljem. Leedu oli iseseisvumise välja kuulutanud juba varem. (22. augustil 1988 toimus Balti Kett, kus läbi kolme Balti riigi Tallinn-Riia-Vilnius ühendasid kaks miljonit inimest oma käed elava ketina protestiks Nõukogude Liidu vastu).

Kolme Balti riigi iseseisvusavaldustele järgnesid järkjärgult maailma riikide tunnustused. 17. septembril 1991 võeti Eesti Vabariik ÜRO liikmeks. 

1991. aasta augustis moodustasid Eesti Komitee ja viimase Ülemnõukogu juhtkond Põhiseaduse Assamblee, kes koostas uue põhiseaduse eelnõu. 28. juunil 1992 toimunud rahvahääletusel võttis rahvas suure häälteenamusega vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse ja selle rakendamise seaduse. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi volitused lõppesid Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamisega.  

Kuni käesoleva ajani on põhiseadus olnud aluseks taasiseseisvunud Eesti riigi ülesehitamisel, on olnud kaitseks sisemisele ja välimisele rahule. Eesti rahvas peab pingutama, et suudaksime kindlustada ja arendada riiki , mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilivuse läbi kogu aegade.  

    1. Esivanemate pärandus
 

“Tähtsamaad sündmused kodumaa ajaloost ja ajalookäik” on lühikokkuvõte Eesti ajaloost. Lugesid, millised hävingud, rüüstamised ja katkud on üle eestlaste maa käinud nii, et eestlaste jalajälge polnud kümnete penikoormate ulatuses leida. Kümneid kordi on maad rüüstatud, elanikkond tapetud ja kodud põletatud, aga Eesti pole jäänud inimtühjaks. Ikka ja jälle on rahvas tõusnud ja ehitanud maa elamisväärseks. 

Eestimaa on meie oma maa. See on aare, mida põlvest põlve kaugetelt esivanematelt lastelastele ja nende lastele edasi on pärandatud. Nii oled Sinagi pärinud Eestimaa, mida kord pead edasi andma oma lastele. Töö, võitlus ja visadus kuulub selle pärandi juurde juba iidsest ajast kuni tänapäevani. 



    Koostaja:
    Valve-Regina Liivar

    TALLINN

    2004