Juliusest, Gregoriusest ja kalendrist

Juba väga ammu pani inimene tähele kindlat korda päikese, kuu ja tähtede liikumises taevavõlvil et igale aastaajale vastab teatud tähtkujude asend ning et see kordub aastast-aastasse. Nende taevaste rütmide järgi hakati aega arvestama ja see sai ka kalendri aluseks.

Kalendri areng on olnud pikk ja keerukas. Selle on raskeks teinud taevakehade väga erinevad tsüklid. Võrdle ise! Tegeliku loodusliku aasta (Maa üks tiir ümber Päikese) pikkus on 365 päeva, 5 tundi, 48 minutit ja 46 sekundit, kuu pikkuseks(Kuu üks tiir ümber Maa) on 29 päeva 12 tundi 44 minutit ja 3 sekundit.

Kuna kalendri aluseks on taevakeha(de) liikumine, siis tuntakse vastavalt kuu-,päikese- ja kombineeritud kuu-päikesekalendreid. Erinevate perioodide vastavusse viimine tegeliku aasta pikkusega on nõudnud astronoomidelt ja matemaatikutelt palju peamurdmist, aga ikka on juhtunud, et kalender “käib ette” või “jääb maha”.Seedõttu on ajaloos mitmel korral tulnud selliseid nihkeid korrigeerida. Et seda tehti paiguti (polnud ju ühtset kalendrit) ja juhuslikult, siis oli palju segadust. Eriti siis, kui ajaarvestust hakati valitsejate kroonimise või muude sündmuste järgi lugema.

Esimene kindlalt teadaolev, Egiptuses aastatuhandeid tagasi kasutusele võetud päikesekalender oli üsna täpne, sest aasta algas täht Siiriuse silmapiirile kerkimisega kahekuise “peidusoleku” järel.See langes kokku iga-aastase kevadise üleujutusega.

Kui roomlane Julius Caesar Egiptuses päikesekalendriga tutvus, leidis ta, et Rooma segane kuukalender tuleks ka asendada sellega. Ta kutsus Aleksandria astronoomi ja matemaatiku Sosigenese Rooma ja tolle ettepanekute alusel sai aastal 46 e.Kr. kalendrireform teoks. Iga neljas aasta määrati liigaastaks ja aasta algus toodi 1. jaanuarile. See kalender on tuntud juuliuse ehk vana kalendrina.Caesari järgi nimetati ka juuli kuu.

Kui Euroopas oli valitsevaks saanud ristiusk, hakati uut ajaarvamist seostama Kristuse sünniga. 325. aastal võttis Nikaia kirikukogu üle juuliuse kalendri ja kehtestas ühtsed kiriku-pühad. Jälle pidid astronoomid palju arvutama, et leida igaaastaste liikuvate pühade aeg. Huvitav on teada, et uue ajaarvamise algusdaatum määrati tagasiarvutamisega alles 525. aastal. Sellest siis ka ebatäpsused Jeesuse sünni tegeliku dateerimise ja ajaarvamise alguse vahel.

Juuliuse kalendri järgi elati sajandeid, aga 16. sajandiks oli aasta algus triivinud juba 10 päeva (19. sajandiks — 13 päeva). Uue kalendriparanduse tegi Rooma paavst Gregorius XIII astronoom C. Claviuse arvutuste kohaselt, täpsustades ka liigaastate reeglit (need, mille kaks viimast numbrit jagunevad neljaga). Seda kalendrit nimetatakse gregooriuse ehk uueks kalendriks. Uus kalender kehtestati eri maades erinevatel aegadel — esmalt Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Belgias (1582). Nõukogude Venemaal ja Eestis toimus üleminek alles 1. veebruaril 1918 , millele järgnes kohe 14. veebruar. (Jääb hästi meelde — sõbrapäev!)

Kõigi kalendrite põhiühik on ööpäev. Nädalaid hakati arvestama antiikaja idamaades 7 planeedi järgi. Nädalapäevad said nimed taevakehadelt — Päike kui tähtsaim nädala-päev (Sunday), Kuu,Marss, Merkuur, Jupiter, Veenus ja Saturn (Saturday).

Vana Testamendi algusaegadel, kui Kaananimaa oli Egiptuse mõju all, loeti päeva alguseks päikesetõusu. Uue Testamendi ajal algas päev kuutõusuga — kell 18.00 — ning kogu päeva kutsuti õhtu ja hommik. Selliselt nimetab Loomislugu ka Jumala päevi maailmaloomisel (1 Mo 1:5,8,13,19,23,31). Öö jaotati omakorda vahikordadeks. Uus kuu aga algas noore kuu loomisega, mis arvutati matemaatiliselt. Kui kuusirp taevavõlvil nähtavale ilmus, siis anti seda teadet edasi lõkete süütamisega mägedel (ka noorkuuga seotud rituaale nimetab Piibel).

Pisut ka aja mõõtmisest. Vanim moodus oli aega määrata varju järgi, niisiis päikesekellaga. Kasutusel olid ka küünalkell, veekell, liivakell, tunniklaasid.

Esimene kalender oli 30 auguga luuplaat, millesse tikkudega märgiti päevi.

Anneli Klausson

Tallinna kogudus

                                                                      tagasi